Test

Testime seda värki feissbuugi jaoks:)

Berliin, kurat teab mitmes päev :)

Annan ka siin endast lühidalt märku.  Päevad pikad, tegemist palju. Bundestagis jookseb elu nagu tavaliselt. Tuleviku planeerimine hoiab hoivatuna. Lisaks veel aktiivne seltsielu ning Eesti elul ja töödel/tegemistel tuleb ka silm peal hoida. Siit kaugelt tundub nagu oleks varsti teil seal viimnepäev käes. Eriti kui Postimeest uskuda. Eemaltseisjana ütlen, et säilitage rahu, ärge paanitsege. Koik on kontrolli all

Berliin, viiekümne esimene kuni viiekümne neljas päev

Ich grüße euch alle!

Annan tänase päeva jooksul ülevaate viimaste päevade sündmustest. Lisaks teatan, et liitusin ka Twitteri kasutajatega ning minu lühiarvamusi voib jälgida aadressil www.twitter.com/fleik. Voi vaata lihtsalt paremale ning seal näed minu viit viimast Twitterdust

Berliin – Kolmekümne kolmas kuni viiekümne esimene päev

Nonii, viimasest postitusest juba iidamast aadamast möödas ning vahepeal nii mondagi juhtunud. Kuna pikalt kirjutada ei ole aega, siis annan lühiülevaate nii Friedrich Ebert Stiftungis kui ka vahepeal toimunud sündmustest.

FES programm leidis aset Berliinis ning holmas see endas erinevaid külaskäike nii mosheesse, SPD (sotsdemmide) peakorterisse, samuti tegime ringsoidu mööda Berliini. Stiftung meeldis mulle väga ning inimesed kes meid voorustasid olid ka toredad.

Peale stiftungit oli poolepäevane tööpäev kus midagi väga ei toimunud ja siis lihavottepühad. Need möödusid nii töiselt, kuna pidin oma Eesti sihtasutuse jaoks töötama kui ka puhates. Ilm oli väga hea. Stabiilselt üle 20 kraadi ning sellistes tingimustes sai tehtud väljasoit Wannsee äärde, mis asub Berliini külje all.

14. aprillil tähistasin oma 23. sünnipäeva. Ühtlasi hakkas samal päeval ka semester kuid mul onneks kool veel ei hakanud. Sünnipäev möödus lobusalt, sobrad olid külas, joime veini, ajasime juttu ning läksime edasi veel kokteilibaari. Neljapäeval oli mul loeng ja vene keel. Koolikogemustest pajataks ma siis kui ka see ning järgmine nädal läbi on. Siis on ehk natukene parem mingisuguseid vordlusmomente Tartu ja Berliini vahel tuua. Neljapäeva ohtul joudsid Berliini minu head sobrad Belgiast ja nädalavahetuse veetsin koos nende ja sobrannaga Hamburgist kes ka Berliini soitis. Reedel toimus veel eraldi pidu minu juures ning edasi mindi poolakate juurde kus väga suur pidu püsti oli pandud nii minu kui ka muude sündmuste auks. Peo loppedes oli meel väga lobus ja konnak koikuv kuid kuna kodu asusu about 20 m. kaugusel siis ei olnud hullu.

Külalised läksid ära pühapäeva hommikul, peale mida saabus onnis rahu vaikus. Ohtul oli veel kerge pokkeritiir, kus ma tulin rahalisele teisele kohale. Eile oli jälle tööpäev, ohtul kool ning praegu istun kontoris, tulin tagasi lounapausilt ning olen siin veel ~2 tundi, peale mida lähen kuulama ettekannet EU pohiseaduse jms. kohta.

Järgmine kord pikemalt ja üritan nii suurt vahet enam mitte sisse jätta. Muidugi see nädal kui ka järgmine nädal on veel paras hullumaja kuid elab üle

Tsaupakaa!

Gummersbach – kolmekümnes kuni kolmekümne kolmas päev

Kuidagi ei jõua selleni et päevas mitu postitust teha. Aga nagu lubatud siis siin ülevaade Friedrich-Naumann-Stiftungi (edaspidi FNS) üritustest, mis toimusid Gummersbachis Theodor-Heussi akadeemias. Kui linkidele klikkida siis avanevad kas kodulehed, google kaardid või muu minu arust vajalik info mida edasise teksti mõistmiseks vaja on!

Igatahes, jätkuks eelmisele postile, siis teine seminar oli meil Gummersbachis ja seminari teemaks oli liberaalne poliitika ja vabadus. Etteruttavalt võin öelda, et seminari lõpuks oli meil kõigil sellest sõnast võrdlemisi kopp ees. Kui meie eelmine seminar Wesselingis oli programmi poolest hästi tihe ja üritused kestsid hilja õhtuni välja, siis FNSi ajakava oli hoopis leebem. Esimesel päeval oli plaanis kohalesõit Wesselingist, mis võttis aega umbes 1h. Seejärel oli tund aega vaba aega, millele järgnes sissejuhatus teemasse, tutvustus ning õhtusöök ja peale seda oli vaba aeg kuni järgmise hommikuni. Otseloomulikult tuli see sisustada kas hotelli baaris või muul moel endale joovastavaid jooke sisse ajades. Lisaks sai veel ohtralt terrassil peesitatud ning niisama mula aetud.

Teise päeva programm nägi ette diskussiooni liberalismi üle ning meie endi kirjeldusi sellest, kuidas on lood vabaduste ja liberaalse poliitikaga meie koduriikides. Sellest kasvas välja üsna huvitav diskussioon kus jõujooned moodustusid üsna selgelt Ida-Euroopa vs. Venemaa vs. Balkan. Meil on grupis 2 vene neiut, kelle mõlema nimi on Evgenija. Üks töötab Venemaal ajakirjanikuna ning teine on õppinud rahvusvahelisi suhteid ning tahab töötada Venemaa välisteenistuse heak. Seega võrdlemisi huvitavad vestluspartnerid mõlemad. Ma muidugi ei saanud jätta küsimata küsimusi teemal pressivabadus ja inimõigused, millele ma päris otsest vastust ei saanud, aga üldpilt on selline, et kõik ei ole nii hull kui lääneriikidele paistab. No võta sa nüüd kinni. Eks nendega tuleb veel üsna suur vaidlus maha pidada ning nad ei saa aru miks Ida-Euroopa Venemaad nii paaniliselt kardab. Tegelikult on nad ju head. Keeruline igatahes.

Peale lõunasööki (Muide, söök oli nii Gummersbachis kui ka Wesselingis viimase peal hea) oli aeg töögruppideks ning paneeldiskussiooniks. Sattusin gruppi kus meil tuli arutada n.ö. privaatsuse kaitse üle internetis ja digitaalses meedias. Vaidlus läks päris tuliseks ning etteantud ajast jäi väheseks. Seejärel tuli töögrupi tulemusi presenteerida teistele, millele järgnes omakorda diskussioon, mis kestis 50 minutit, kuigi oleks pidanud kestma 15. Teema oli huvitav. Kahjuks osutus tõrvatilgaks meepotis meie võõrustaja/moderaator, kellel oli ainult enda arvamus ja igasugused meie arvamused ta kas lämmatas või sõitis neist mürinaga üle. Minu arust ei ole see kõige õigem käitumisviis, sest eelkõige tulime sinna diskuteerime meie omavahel ja tema ülesanne oli meid suunata. Üleüldse oli ta vähekene kummaline mees. Liikus nagu tantsija, sõrmeküüned olid maniküüritud kui naisel ning kogu väline mulje oli väga kahtlane ning vägisi kippusid nii minul kui ka teistel pähe tulema mõtted, et ta võibolla on olemuselt natukene rohkem meeste kui naiste poole. Vot mine võta sa kinni. Iga inimese oma valik eksole, kuid imelik oli ikkagi. Õhtul oli poola neiu Paulina sünnipäev, mida osad tähistasid kella kolmeni öösel. Mina nii vapper ei olnud ja kuskil kesköö paiku vajusin ära.

Kolmandal päeval oli programmis 3 tundi karikatuuride vahtimist, lõunasöök, film modernsest valimiskampaaniast ning ekskursioon mingisse muuseumisse. Ühesõnaga kõike muud kui põnev. Kuna me selleks päevaks olime juba 5 päeva koos reisil olnud inimestega, siis oli kõigil tunne et me käime üksteisele natukene ajudele. See ei takistanud muidugi õhtul jälle mõnusalt tiksuda ning kuna ilm oli endiselt suurepärane, siis sai palju nalja Seminari viimane, ehk neljas päev sisaldas nn. videoklippide tegemist vabaduse teemal. Selleks jaotati meid 3 gruppi ning iga grupp sai kaamera. Mina võtsin endale kaameramehe vastutusrikka rolli. Slovakkia kutil Radovanil oli geniaalne idee, ning tsaktsak poole tunniga oligi minutine klipp lindis ja me võisime chillima minna ja vaadata mida teised teevad. Kisa, kära ja villa oli palju. Peale filmimise lõppu oli aeg neid vaadata. Kahjuks ei saa ma neid klippe kuskile üles laadida kuna mingeid usb kaableid ei olnud ning filmi näidati otse kaamerast A/V kaabliga. Samas anti kohapealt lootust, et klipid saadetakse CD/DVD kujul meile postiga Berliini. Elame, näeme.

Peale filme oli aeg seminari kokkuvõtteks, tagasiside vormi täitmiseks ning seejärel lõunasöök ning tagasitee Berliini. Alustasime oma sõitmist Gummersbachist kl 2 päeval ning Berliinis olime kl 22:30 õhtul. Sinna ajavahemikku mahtus üks 15km ummik Autobahnil, bussis oli palav ja konditsioneer korralikult ei töötanud. Üldsõnaga rõve. Olukorra tegi veel kurvemaks see, et mul oli läpaka seljakotis pudel väga head veini, kuid kõik veiniavajad mis meil kamba peale olid, asusid pagasiga koos bussi “pagasiruumides” ning juht ei olnud nõus pauside ajal neid avama. Kõik katsed tee äärsetest tanklatest/puhkekohtadest, kus me peatusime, mingit veinipudeli avajat leida läksid luhta ning seega olin sunnitud leppima õllega mida aga füsioloogilistel põhjustel suurtes kogustes tarbida võimalik ei olnud. Lisaks oli bussijuht nii ülbe et suitsetas rooli taga ning nagu ma eesotsas olevatelt inimestelt kuulsin, siis aegajalt olevat tüübil silm kinni vajunud. EI oska kahjuks nende väidete 100% paikapidavust kommenteerida. Takkajärgi mõeldes väga creepy. Kuid kohale me jõudsime ja see oli hea. Kuna olime esimene grupp kes ära sõitis, olime ka esimestena tagasi. Kiire käik lähedalasuvasse toidupoodi ning siis magama. Home, sweet home.

Kui nüüd need 6 päeva, mis me Berliinist ära olime, kokku võtta siis tuleb möönda tõika, et hoolimata väga tihedale graafikule, kohati igavate kuid samas ka lõbusate ürituste kiuste olid meil grupis väga toredad inimesed. Mingeid hõõrumisi ette ei tulnud ja otseselt kambastumist kah ei tekkinud. One big happy family. Samas, kui päris aus olla siis aegajalt viskas grupijuht Paulina üle, sest ta üritas meile liiga emme eest olla, aga ju siis inimene ei oska teisiti.

Katsun lihavõtete jooksul ka kolmanda seminari kohta postitada ning siis kogu teema ka natukene kokku võtta Praegu aga over ja out. Muide, kogu eelmise nädala on siin sujuvalt 20 kraadi ja rohkemgi sooja olnud ja tulevaks nädalaks lubab samasugust ilma

Wesseling – Kahekümne seitsmes kuni kolmekümnes päev

Nagu juba pühapäeval annan ülevaate vahepeal aset leidnud sündmuste kohta!

Minu stipendiumiprogrammi kuulub erinevate poliitiliste sihtasutuste külastamine. Kokku on neid Saksamaal 6, iga suurema partei kohta 1 kuid otseselt ei ole sihtasutus parteiga seotud. Nende sihtasutuste ülesandeks on pakkuda Saksamaa kodanikele koolitusi, oppepäevi, ja nn. poliitilist haridust. Minu programmis seisis ees 28.03-31.03 Konrad-Adenauer-Stiftung (nn. CDU[kristlikud demokraadid] “shefluse all olev asutus”) seejärel Friedrich-Naumann-Stiftung (FDP (Vaba demokraatlik partei) mis toimus 31.03-03.04. Seejärel oli nädalavahetus vaba ja esmaspäevast kuni eilseni st. 6.04-8.04 olime me külalisteks Friedrich-Ebert-Stiftungil, mis seisab lähedal SPDle (Sotsiaaldemokraatlik partei).

Igal sihtasutusel on oma nn. koolituskeskused üle terve Saksamaa. Konrad-Adenauer-Stiftungi (edaspidi KAS) pohikoolituskeskus asus kohas nimega Wesseling, umbes 20km Bonnist pohja poole. Friedrich-Naumann-Stiftungi (edaspidi FNS) koolituskeskus asus kohas nimega Gummersbach, umbes 60 km Kölnist ida suunas. Friedrich-Ebert-Stiftung (edaspidi FES) voorustas meid meie kodulinnas Berliinis. Nende maja asub muuseas kohe Eesti saatkonna korval

KAS külastuse üldtemaatika oli sotsiaalne turumajandus, CDU partei tutvustus ning Deutsche Welle ning Bonni külastus. Nagu ma eelnevates postitustes juba vingusin, siis tuli esimesel päeval peale 7h bussisoitu veel kuni kella poole 11ni kuulata ettekandeid sihtasutuse ja CDU partei tööst. Üllataval kombel aga rahvas väga ära ei vajunud ning ettekanded olid ka pigem huvitavad kui igavapoolsed. Teisel seminaripäeval tuli meil läbi mängida nn. kogu sotsiaalse turumajanduse mudel. Seisnes see selles, et ühe Saksamaa linnakese Tübingeni, mingisugune majandusklubi on kokku pannud nn. majandusmängu kus kaks voistkonda voistlevad omavahel majanduslikus edukuses. Mäng toimub paberi, pliiatsi ja moistusega ning tulemused arvutatakse mängujuhtide poolt Excelis. Kuna mäng käsitleb kogu moodsa turumajanduse aluseid alates sissetulekutest, tarbimisest, noudlusest-pakkumisest lopetades majanduskasvu prognoosimise ja intresside tostmise ja langetamisega. Lopptulemuseks jäi 2-2 kuid peale seda mängu oli majandusest hoopis selgem ülevaade. Lisaks pidasid meie mängujuhid üksikasjalikke loenguid majanduse toimimisest ning praeguse majanduskriisi pohjustest. Ei midagi uut aga siiski huvitav

Kolmandal seminaripäeval külastasime Bonni, tutvusime Bonni nn. valitsuskvartaliga ja olime külas Deutsche Wellel. Seal oli üsna huvitav. Meile tutvustati DW tööd, näidati stuudioruume ning voimaldati kohtumine erinevate maade toimetuste juhtidega. Mina, Radovan (Slovakkia) Ben ja Nick (molemad USA) olime külas DW Ameerika toimetuse juhil. Vestlus oli huvitav kuid minu jaoks veidi igavapoolne kuna ma ei osanud sellelt inimeselt otseselt midagi küsida. Teemad olid USA kesksed ning Ben ja Nick hoidsid enamuse ajast vestlust üleval. Peale DW külastust saime vaba ohtupooliku et tutvuda Bonni linnaga. Peab ütlema et Bonn on ilus, aga väga väike. Isegi Tallinnast väiksem. Uudistasime natukene nn. vanalinna, jalutasime mööda Rheini joge ja käisime Kreeka restoranis söömas ning siis kobisime tagasi Wesselingi, Eichholzi lossi koolituskeskusesse.

Viimane seminaripäev Wesselingis tervitas meid väga meeldiva kevadise ilmaga ning loengutega energiapoliitikast. Peale seda veel kiire lounasöök ja siis asusime FNSi, Gummersbachis, poole teele. KAS kohta veel niipalju et kohapealne majutus ja söök oli väga hea. Meie “host” Herr Schneider oli väga huvitav inimene. Tegu pensionil oleva vanahärraga kes üle poole oma elust KAS heaks Louna-Ameerikas töötas. Temaga sai olleklaasi taga nii mondagi huvitavat räägitud. Suur miinus kogu selle seminari juures oli see et hotelli restoran oli hirmkallis ning kuna Wesseling on küla ja liikuma väga ei pääsenud ei olnud peale seminaripäevade loppu midagi muud teha kui magada voi olut juua.

Lisan tänase päeva jooksul ka FNS ja FES sündmused.

Berliin, kahekümne viies päev

Tere taas! Viimastest päevadest niiväga midagi pajatada ei olegi. Suutsin külma saada ning olen alates teisipäevast tõbisena kodus olnud. Seda eelkõige sellel põhjusel, et säästa teisi kontoris olevaid inimesi. Kui mina haigeks jään ja paar päeva kohal pole, ei ole sellest miskit kuid kui seal Flemming või Sabine haiguse tõttu auti satub, on natukene halvem.

Oma päevad olen sisustanud põhiliselt magamisega. Olen üritanud end kurssi viia ka Saksa kõrgharidussüsteemiga. Seda eelkõige sel põhjusel et mõte on siiski oma kõrghariduse omandamise protsessi jätkata ning miks mitte teha seda Saksamaal. Muidugi kogu süsteem on ilgelt segane, osadele programmidele kandideerimine on just lõppenud ja paar progammi maksavad roppu hinda. Näiteks ühe Bremeni ülikoolis toimuva kahe aastase programmi eest küsitakse 20000 eurot aastas. On olemas küll ka igasugused stipendiumid ning fondid, kust raha saaks küsida. Sellega on jälle see häda et tahetakse saada häid õppetulemusi ning bakalaureuseastmes mul tulemused just väga head ei olnud. Keskmine hinne oli 3,02 kui ma õigesti mäletan. Igatahes otsingud jätkuvad. Käin peale sünnipäeva ka Humboldti ülikooli õppeosakonnast läbi ning uurin siinsete võimaluste kohta. Muidu siin Berliinis üks täitsa huvitav programm isegi leidus kuid sellele äsja kandideerimine lõppes ning uus ring hakkab detsembris.

Võimalus on ka oma magistriõpingud siiski Eestis teha kuid siin on see nõme asi et sisseastumiseksamite ja vestluste periood jääb täpselt sellesse ajavahemiku kus ma oma järjekordsel seminarireisil olen. Kirjutasin nii TLÜsse kui ka TÜsse, et kas kuidagi oleks mul need sisseastumisvestlused sooritada Skype kaudu kuid vastust pole veel saanud. Eks vaatab mis sellest saab. See Eestisse lendamine ja siin igasuguste kooskõlastuste saamine osutub ilmselt väga kulukaks ja närvesöövaks ettevõtmiseks. Tekitasin endale Skype lisateenuse, millega about 60 krooni eest kuus saan helistada 10000 minuti ulatuses 21. Euroopa riigi tavatelefonidele. Igasuguses asjaajamises päris tore abiline.

Rahvas räägib siin et me oleme oma aprillikuu stipendiumirahad kätte saanud. Peaks vaatama minema ja siis eelmsiest kuust ülejäänud summa välja võtma ja kõrvale panema. IKEAst mõningaid asju vaja hankida. Hetkel aga jään ma oma wimax interneti sissepanekut ootama mis lähema nelja tunni jooksul juhtub. Seega tšaupakaa ning varsti jälle.

PS: Minu ööd laupäevast kuni teisipäevani mööduvad sellises majas: http://www.heimatverein-wesseling.de/SehenswBilder/163b%20Eichholz2.jpg

Berliin, kahekümne teine päev

Tere hilisõhtust!

Esimene töönädal selja taga. Väga hull ei olnudki. Nagu ma juba eelmises postis mainisin siis on minu saadikul Franzil mitu bürood ja palju abilisi ning töö aastatega väga sisse sujunud. Nokitsen oma uurimisprojekti kallal  ning käin mööda üritusi. Eelmine nädal oli 2 konverentsi + töögrupi külastus. Tänane jätkus konverentsi lainel. 6h sisustasin sellega et kuulasin ettekandeid teemal petitsioonid ning ametlike dokumentide keerukus jms. Isegi kohati täitsa huvitav oli. Sellele järgnes ekskursioon Bundestagi TV stuudio ruumidesse mis mulle väga meeldis. Polnud varem telestuudio köögipoolt näinud. Raadiostuudio seeest aga tuttav koht.

Kuna ma olen aga külma saanud, siis arvas Sabine et mul on mõtekam koju ära minna mida ma ka tegin. Loodetavasti on homme tervis parem sest tuleb pikk päev. Kõigepealt töögrupi koosolek, siis nokitsemine projekti kallal ning õhtul koos Chefiga kaks vastuvõttu kuhu ma ka minema pean. Kolmapäeval tuleb töö ja sotsiaalkomisjoni istung ning mingisugune parlamentarierabend. Neljapäeval pidi ka üks konverents olema, aga kuna mul on mõningad terviseprobleemid veel tekkinud siis tuleb tutvust teha siinse meditsiinisüsteemiga ning kobida Charite haiglasse. Reedene päev ei sisalda õnneks ühtegi üritust.

Laupäeval aga sõidan oma esimesele sihtasutuse/fondi reisile. Mind ootab Bonni ja Kölni kandis Konrad-Adenauer-Stiftungi poolt korraldatud kolme päeva pikkune seminar ning seejärel kohe Friedrich-Naumann-Stiftungi poolt korraldatud seminar mis ka kolme päeva pikkune on. Seega tagasi Berliinis olen alles kolmanda aprilli hilisõhtul. Eks ma annan kohapealt jooksvalt teada mis toimub ja kuidas muljed kuid päevakava vaadates olen ma sunnitud nentima, et keegi on väga lollakas olnud. Nimelt hakkame me laupäeval Berliinist kl 9 sõitma ja jõuame kell 5 kohale. Seejärel on pooletunnine sisseseadmisaeg ning 17:30 sissejuhatav ettekanne. 18-19 on õhtusöök. 19:00-20:30 kuulame me ettekannet saksa majandus ja sotsiaalpoliitilistest alustest ning sellele järgneb 20:30-22:00 ettekanne CDU partei struktuurist ja programmist.

Ma ei kujuta ette kui kutupiilud inimesed peale pikka bussisõitu ning õhtusööki on. (Teatavasti poeb ju peale sööki uni kontidesse). Kes sellise ajakava välja mõtles on sadist! Ma saan aru et aega on vähe ja teemadering, mida kajastada tuleb, meeletult lai, kuid minuarust on selline värk ikka natukene piin! Näiteks teise seminari ajakava näeb ette et jõuame samuti kl 5 kohale, seejärel on õhtusöök ning lühike tutvustus ja that’s it! Ei mingeid loenguid ega midagi. Ametlik osa hakkab järgmine päev kl 8 mis on minu arust igati normaalne. Igatahes, eks vaatab mis saama hakkab. Ilmselt ma vingun laupäeval/pühapäeval antud temaatika pihta veel natukene.

Igavuse üle siin õnneks kurta ei saa. Koguaeg on kuskil mingi üritus või kogunemine vmt. Eile õhtul mängisime pokkerit, üleeile avastasid aserbaidžaanid ning kasahhid et neil hakkas “uus aasta” ning siis oli vaja ekspromt ja kiirelt pidu orgunnida. Täitsa lõbus oli. Reede õhtul oli aga ühe vene neiu sünnipäev. Peo kulminatsiooniks kujunes muidugi tõik, et keegi pahane naaber kusagilt otsustas meile politsei kutsuda liigse lärmi tõttu. Politsei soovitas akna kinni panna, et möla liiga palju välja ei kostaks kuid siiski peale seda oli pidu enamvähem läbi. Mis enne neid päevi toimus ma väga enam ei mäleta. Liiga palju inimesi ja sündmusi. Samas, nüüd on kolm nädalat võõra inimesega koos elatud ja siit-sealt kuulen et esimesed “veidrused” hakkavad häirima ja erimeelsused välja lööma. Eks see ole loomulik “kooselu” osa, et mingi hetk teine häirima hakkab kuid samas on siin ka kohanemise ja teisest inimesest arusaamise koht. Eriti mis puudutab neid kortereid kus lääne kultuurist ja idamaade/kaukaasia kultuurist pärit inimesed koos elavad.

Mina enda korterinaabri üle kurta ei saa kuna ta pole peaaegu kunagi kodus. Siin käib ta vist ainult magamas. Küll tal on mingi armeenia kogukond kus käia, siis ta käib teiste armeenlastega jalutamas ja krt teab veel mida. Fine by me. Saangi siin rahulikult tiksuda ja lärmi tekitada. Samas, mind pani eile kulmu kergitama tõik, et Martin tuli eile kl 11 koju ja asus siis vanni küürima ning peale selle toimingu teostamist läks ära magama. Võibolla meeldib talle lihtsalt hilja koristada. Vot ei tea. Õnneks see häirivaks ei osutunud, kuna mul vannituppa asja ei olnud. Tervel sellel kaukaasia kogukonnal on muidugi tugev ühtekuuluvustunne nii riigisiseselt kui ka sama regiooni siseselt. Eks too ole ka põhjus miks mu korterinaaber nii palju aega mujal veedab. Kuid nagu ma juba ütlesin siis see mind õnneks ei häiri.

Lõpetuseks ei saa ma endiselt üle ja ümber siinsest internetist. Kirjutasin mõni aeg tagasi sellest kuidas ma o2′ga lepingu tegin et nende käest DSL internetiühendus saada. Nagu selgus siis siin majas ei ole aga vasest telefonikaablit ja seega on nendepoolne teenuse osutamine võimatu. Õnneks leping sai nende poolt automaatselt tühistatud ja sellest mingit jama ei tule. Hetkel on mul interneti kasutamiseks võetud o2 poolt pakutav nn. “Surfstick”, mis kujutab endast usb pessa käivat pulka ja internetiühendus tekitatakse sim kaardi, datapaketi ja 3G võrgu abil. Kohati on asi üliaeglane. Eriti siis kui kõik inimesed minu majast kui ka kõrvalmajast internetis on ja mingisugusele tugimastile ilmselt ülisuur koormus langeb. Mitte tippaegadel on kiirus täiesti normaalne. Kohati on muidugi see häiriv küll aga tuleb üle elada.

Halb üllatus aga tabas nii mind kui ka kõiki teisi, kes selle o2 pulga võtnud on, siis kui koju tuli arve! Ma pean siinkohal natukene lahti seletama kogu seda värgendust mis sundis mind praegu seda pulka endale hankima. Nimelt on neil tudengitele mingisugune diil, et maksad 1 euri, saad kuu aega “tasuta” proovida ja kui ei meeldi, siis viid 30 päeva jooksul tagasi, maksad 25 euri ja kõik. Poest, kust me selle ostsime kinnitati veel korduvalt et mingeid muid kulusid ei ole. See arve aga tõendab vastupidist. Käisime poest järgi küsimas ja siis kinnitati meile vastupidist, et jah, saite pulga, aga peate ka arve maksma + lisaks veel selle 25 euri. Ehk siis kokku läks see lõbu 25 euri kallimaks kui plaanitud oli. Väga suurt põntsu eelarvele ei löö aga natukene nõme on siiski.

Kuna koju on siiski internetti vaja ja pulga kavatsen ma 4. aprillil tagasi viia (olles kasutanud seda täpselt 30 päeva), siis tellisin endale ja oma korterinaabrile siia WiMax tehnoloogial põhineva internetiühenduse. Allalaadimine kuni 2mbit/sec ja üleslaadimine kuni 192kbit/sec. Sigaaeglane kuid vähemalt on netiühendus ja ei ole mahupiirangut mis o2 pulgal on 10GB kuus, peale mida piiratakse kiirus 64kbit/sec peale. Kogu selle värgi sisseseadmine läheb veel omakorda ühekordselt 70 euri maksma ning kuutasu on 20 euri kuus. Õnneks need kulud lähevad jagamisele aga nõme on siiski. Lisaks on mul tugev eelaimdus/teadmine, et ega see ühenduse kiirus väga palju parem olema ei saa, kuna ka see internet levib mööda õhku tugijaamade abil. Kuna meid on siin 100 inimest (about 50 korterit) kellest tubli enamik endale selle WiMax variandi ka hankis(b) siis võib arvata et mingisugusele mastile langeb meeletu koormus ja tippaegadel venib nett nagu tatt. Lisaks on üleslaadimiskiirus naeruväärselt väike. Me oleme Eestis ikka väga ära hellitatud oma tehnoloogiliste hüvedega. Aga ju siis ongi mul vaja ka “päris maailma” võlusid maitsta.

Täiesti lõpus veel selline palve, et kes iganes ka seda loeb, kisage endast kommentaarides. Kangesti tahaks teada kes siin uitab. WordPressi enda statistikast see ei selgu. Hetkel aga head ööd, tsaupakaa ja varsti jälle!

Berliin, seitsmeteistkümnes päev

Esmaspäeval alustasin oma praktikat saadikubüroos. Nagu juba mainitud siis minu saadik on Franz Thönnes SPD fraktsioonist. Tema põhiteemad on sotsiaal, töö ja noortepoliitika ning Läänemere regioon. Nagu selgus olen ma selles büroos juba neljas IPSi praktikant ning kõik eelnevad praktikandid on samuti pärit Eestist. Siinkohal tervitaks neid kui nad seda lugema juhtuvad!

Hetkel on meid büroos 4 inimest. Büroojuhataja Sabine, Wissenschaftlicher mitarbeiter (teaduslik töötaja/nõunik) Flemming, praktikant Robert ja mina. Lisaks on büroo hingekirjas veel üks WM aga tema töötab põhiliselt kodust. Kuna töökohti on ainult 3 ning arvuteid ka 3, siis mina istun kuni järgmise nädala lõpuni oma arvuti ja 3G internetiga ühise ümmarguse laua taga. Robert lõpetab aga oma praktika 27. märtsil ja siis saan ma arvutitöökoha endale ning enda maci enam tööle kaasa võtma ei pea.

Esmased muljed kogu värgist on segased aga siiski selged. Nagu teiste inimestega suheldes selgus, siis nii mõnedki inimesed on tööl 7-8-9ni õhtul. Minule öeldi aga et tule 9-10 vahel kohale (ehk siis 9:05 katsun kohal olla ) ning 5-6 vahel võib ära minna. Otseslet mingit tõmblemist kontoris ei ole. See on tingitud ka sellest et Chef Franz ühe ministri nö. parlamentaarse abina töötab ning ka ministeeriumis abilisi omab. Põhikoordineerimine käib muidugi läbi siinse büroo ja läbi Sabine. Flemming tegeleb ma ei teagi misasjadega. Igasugu tehniline värk jookseb tema käest läbi + mingisugune kirjavahetus. Praktikant Robert tegeleb suurema projektiga milleks on Taani ja Saksamaa vahele plaanitava silla kohta info kogumine ja Chefile edastamine ning mina sain endale suurema ülesande viia end kurssi Läänemere regioonis aset leidvate piiriüleste töölistega. Siia sobib see kontingent kes töötavad Soomes ja elavad Eestis või elavad Soomes ja töötavad Rootsis. Selle teemaga on juba eelnevad praktikandid tegelenud ja minu ülesandeks on koostada nende lõppraport, mida Chef siis ette saaks kanda. Lisaks hõlmab see teema endas ka noorte tööpuudust Läänemere regioonis. Kuna ma sotsiaalvaldkonnast väga midagi ei tea, tuleb end igasuguste andmetega kurssi viia ning seeläbi ka oma teadmisi avardada.

Lisaks oma põhiteemale tuleb mul ilmselt täita veel mingisuguseid jooksvaid ülesandeid kuid kuna büroojuhataja Sabinel on kogu värgendus siin nii hästi käpas, siis ilmselt väga suurt rabelungi ei tule. Minu praktika juurde kuulub ka erinevatel konverentsidel käimine kuhu teised ei jõua, aga kus siiski käia tuleb. Näiteks seisab mul homme ees konverents temaatikal: Freiheit im Blick Europa 1989/2009 mis toimub Berliini raekojas. Esinejate seas on ka Marju Lauristin. Üritan tema ettekannet ka kuulama minna. Siis kohe reede õhtul on järgmine konverents ja järgmine nädal on ka veel 1. Siis oli midagi veel aprillis jne. Ürituste puuduse üle kurta ei saa. Lisaks veel erinevad töögruppide/komisjonide/fraktsioonide koosistumised ja üritused.

Praegune esmamulje on igatahes üsna positiivne. Võtsin kontakti ka kahe eelmise aasta praktikandiga, et nende käest natukene infot hankida. Eks vaatab kuidas see õnnestub. Samuti käisime eile Anderi ja Marliisiga Eesti saatkonnas kus meid võttis vastu saatkonna lauaülem ja suursaadik leidis 15 minutit aega meiega kohtuda mis väga meeldiv oli.

Vot sellised on siin minu tööülesanded, kolleegid ja käimised. Kui küsimusi on võta ühendust ja vastan!
Tsaupakaa ja järgmise korrani!

Berliin, kaheteistkümnes päev

Heihopsti Eestimaa!

Viimasest sissekandest juba peaaegu nädal möödas. Mõtlesin et hoian lugejaid kursis, was hier los ist. Päevade kaupa järjestatuna nägi asi välja niimoodi:

esmaspäev – Vaba. Ühtegi kohustust väga ei olnud. Tuiasime mingi kambaga mööda linna ringi ning olime niisama ägedad.

Teisipäev ning kolmapäev – Koolitus “Töötamine Saksa parlamendis” üritus oli huvitav kuid üsnagi väsitav. Täpsemalt võib üritustest lugeda eestlase Marliisi blogist marliisberliinis.blogspot.com. Mis ma õhtul tegin, seda enam ei mäleta. Ausalt. Kõik õhtud mööduvad suhteliselt lõbusalt ning suheldes. Viimasel ajal õnneks väiksemas seltskonnas mis mulle natukene mugavam tundub. Need suured 50-60 inimesega peod ei ole just eriti ahvatlevad. Ilge lärm,kisa, ruumi ei ole, liikuda ei saa. Inimestega sama jutt koguaeg (kust tuled, mida õppisid, mis grupis oled ja muu jadajada smalltalk). No ei viitsi. Nädalavahetusel leeduka sünnipäev tulemas. Too tüüp kutsus endale kogu IPS rahva külla. Saab näha palju kohale tuleb ja  mis toimub. Ronin ise ka kohale ning vaatan mis saab. Pidu kohe kõrvaltrepikojas põmst.

Kolmapäeva õhtu (seda ma mäletan) – Oli plaan ameeriklase Beni ja paari inimesega kohalikku bluusiklubisse minna live muusikat kuulama, kuid nagu välja tuli, siis olid ametivõimud klubi paar nädalat tagasi kinni pandud. Läksime selle asemel hoopis mignisse rockpunk kõrtsu, mis on segu krooksust ja zavvist. Päris ok koht. Seal saab tihedamini käia. Kõrtsust tagasitulles võtsime tee peal veel döner kebabib. Ideaalne joodiku toit. Palju värsket, liha ning soe. Maksis ainult 2,50 euri, seega odavam ka kui mingi statt või mäkk.

Neljapäev – see läks jälle kuidagi ilgelt kiiresti mööda. Oli mingi rahvaga plaanitud klubisse minna, aga ei viitsinud vaid läksin hoopis Beni ja 5 neiuga kõrtsu. Täitsa hubane värk oli, selline hämar, küünlavalgus, chill kitarrimuusika ning palju sotsialiseerumist. Kuna aga väsinud olin siis ei tulnud plaanist veel edasi minna ja käpp maha panna väga midagi välja ning pidasin paremaks koju tagasi tulla. Kuid täitsa lõbus õhtu oli.

Reede – pesu ja chillimise päev. Varsti spordiklubisse. Siin mingi mcfit spordiklubi on 24h avatud. Kuu maksab 17 euri.

Kui nüüd see 12 päeva siin kokku võtta, siis kurdan selle üle et liiga palju on vaba aega. Muidugi, see on mõeldud selleks et inimesed saaksid linnaga tutvuda ja nii kuid mul on see viies kord Berliinis olla ning linn on tuttav.

Täna tuleb sõbranna Britta Hamburgist Berliini ja õhtul on plaanis temaga kokku saada. Homme ja ülehomme tuleb iseennast harida ja esmaspäeval 16. märtsil hakkab siis praktika saadiku juures. Büroo asub aadressil: Paul-Löbe Haus (google maps annab kenasti vaste kätte). Natukene on närv sees, et kas saan hakkama aga küll kõik hästi läheb. Tuleb ise aktiivne ja tragi olla ja siis sujub kõik kenasti. Hetkel aga kõik ja eks varsti jälle! Tšaupakaa!